Monday, June 9, 2014

"Kerjused" ja abivajajad


Kas teid ei aja närvi need nn "kerjused"? Ühed on kõverikud, kõnnivad jalad risti all, nina vaat et maad puudutamas; teised kingivad sulle tasuta lille ja siis jooksevad järgi ning nõuavad paar eurot; kolmandad koguvad allkirju "heategevuse jaoks"; neljandad mängivad trammis lühikese palakese karmoškal ning suruvad sulle topsi nina alla...  

Hiljuti kirjutati Õhtulehes, kuidas üks kerjav "poiss" osutus 22-aastaseks naiseks. Ja kerjav naine osutus meheks. Pean tunnistama, et kui kerjavat last trepil istumas nägin, siis hakkas mul temast kahju. Viskasin talle topsi sisse 2 eurot - las laps ostab omale süüa. Aga kui kolleegid hiljem sedasama "poissi" nägid, jooksis ta mündikott käes ning näitas inimestele keelt. Nädalate möödudes läks ta aina ülbemaks ning kui tema topsist külma kõhuga mööda mindi, siis pomises midagi kurja selja taga. Tuleb välja, et tegu on hoopiski tüdrukuga, aga kui vanaga... Kes seda teab!  

Mul ei ole midagi heategevuse ja abistamise vastu. Olen vabatahtlikuna töötanud umbes 7-8 aastat, tegelesin suurperede lastega. Panustasin rõõmuga oma aega ja raha, sest teadsin, et nad tõesti vajavad abi. Hiljem kirjutasin neile mõeldes lausa mitu projekti ning sain rahastuse. Tänu sellele saime paremad vahendid, käisime kord kuus erinevates muuseumides ning vahel sain nad isegi välja sööma viia.  Aga need tõmmud "kerjused", kes on siia tulnud Bulgaariast või Rumeeniast, ei ole mitte abivajajad, vaid petturid. Nii et ettevaatust - ärge laske end ära kasutada! 


Eile kõndis Viru keskuse kandis naisterahvas, kes vaatas igale naisele silma ja lausus: "Ma näen, et sa oled hea tüdruk! Sul on hea süda, hea hing. Anna mulle 1 euro!" Ei andnud.  


Hiljuti käisin kolleegiga vanalinnas jalutamas ja nägin linnamüüri orva all üht kodutut onukest magamas. Mu süda murdus. Ta oli endale külje alla tassinud pappkastid ja kile, padjaks oli tal pudeleid täis kilekott ning tekiks papp. Ja ta meenutas mulle minu vanaisa! (habeme pärast). Ma lihtsalt PIDIN talle raha andma. Läksin vaikselt magava onukese juurde, panin talle viieeurose küünarnuki alla ning lahkusin. Loodan, et ta oli ärgates üllatunud ja õnnelik. Ja mul ükskõik, mida ta selle raha eest ostab! Loodan, et süüa, aga kui viina, siis mis siis! Aga vot sulidele ei anna enam senti ka mitte. 

No comments:

Post a Comment