Wednesday, July 29, 2015

Kuidas ma rabas käisin


Käisin täna esimest korda elus rabas! Sõbranna tuli autoga järgi, et kõigepealt metsa seenele ja seejärel rappa jalutama minna. Olime enda arust ettenägelikud ja võtsime kaasa potsikud, et mustikaid ja seeni korjata. Ei osanud kumbki meist ette näha, et ees ootab tõeline mustikauputus ja et marjad on ploomisuurused. See on muidugi "kerge" liialdus, aga mustikad olid tõesti keskmisest suuremad ja neid oli igal pool nii palju, et korjamine läks päris kiiresti. Tegelikult ei tahtnudki ma eriti mustikaid korjata, sest olin neist maal isu täis söönud, nii korjasin väikese topsikutäie, et need siis kodus sügavkülma visata. Mina, vana seenehull, läksin metsa seenele. 


Seeni olen fännanud maast madalast. Kui me emapoolse vanaemaga seenel käisime, siis tahtsin alati sama söögikorra ajal saada praetud seeni, seejärel seenesuppi ning seenekastet keedukartuliga veel takkaotsa. Ja ikka tundsin, et võiks veel seeni süüa. Isegi seenemürgitus ei suutnud mind seentest eemale peletada. Kord läksin hoopiski isapoolse vanaemaga seenele ja ta suutis mulle sisse sööta mürgiseeni, nii et mind viidi haiglasse. Aga mis sest, järgmisel päeval õgisin seeni rõõmsalt edasi. Seekord siis neid "õigeid". Täna ei olnud kahjuks seenesaak kiita, metsas oli hästi kuiv. Leidsin kastmejagu kukeseeni ja puravikke, aga asi seegi.  


Tegelikult ei ole ma juba ammu metsas käinud. Ja ma tean, miks. Puukide pärast. Mingil hetkel olin puukidega täiesti sõjajalal. Mul õnnestus neid igalt poolt saada. Mida rohkem ma neid kartsin, seda rohkem neid sain. Sõitsime õega Riisiperre puhkama, sain puukentsefaliidi. Pidin kaks-kolm nädalat haiglas olema, võeti luuüdi selgroost ja tekkisid kerged tüsistused. Siis sõitsin Viljandisse puhkama, korjasin puukborellioosi üles. See kulges õnneks kergemini. Läksin Piritale piknikule, suutsin ka omale puugi külge pookida... Ühesõnaga hakkasin metsa vältima. Aga sellel aastal midagi muutus. Otsustasin, et ei karda neid enam. Käisin mitu korda maal, müttasin terved päevad muru peal ja käisin metsas. Paar päeva tagasi juhtusin lugema artiklit puukide kohta. Seal oli huvitav mõte - positiivselt mõtleva ja hirmuvaba inimese külge puuk ei kinnitu, sest selle inimese veri talle ei istu. Teda tõmbab ligi hirmude ja viha energia.  


Kui me rappa jõudsime, siis suutsin ainult ahhetada ja ohhetada. Milline loodus! Milline õhk! Pidin koguaeg kummardama, et värvikirevaid samblaid imetleda, meie eest laudpõranda alla pakku jooksnud sisalikupoisse piiluda või lummavaid järvekesi pildistada. Igal pool olid sinikad (mida ma ei viitsinud enam kaasa korjata, nii et noppisin neid veidi suhu) ja toorevõitu jõhvikad. Vau, vau, vau! Aitäh, Grete, et mind kaasa võtsid ja veel šašlõkiga kostitasid! 
  


Kallid inimesed, kui olete omadega rabas, minge rappa - puhastage kopse ja meeli :)  

Sunday, July 26, 2015

Kuidas ma Jehoova tunnistajates pettusin


Praegu on seoses Jehoova tunnistajate kokkutulekuga terve Tallinn neid täis. Inimesed tunduvad toredad ja sõbralikud, aga minul on okas hinges. Umbes 14 aastat tagasi (olin siis 16-aastane), üritasid Jehoova tunnistajad minu sõbranna enda ridadesse värvata. Kuna teismelisel sõbrannal oli elus väga raske periood, siis oli ta endale leidnud mentori, naise, kes temaga iga päev telefoni teel suhtles, teda kuulas ja nõustas ning ikka Jehoova ridadesse kutsus. Jehoovadega liitumisest ta huvitatud ei olnud, küll aga tahtis näha enda menorit, nii et ta nõustus Haapsallu loenguid kuulama sõitma. Üksi ta minna ei tahtnud, võttis minu kaasa. Mina muidugi muretsesin ööbimiskoha pärast, aga sõbranna rahustas mind maha, et kammoon, need on ju usklikud: lahked ja abivalmid, vaat et lähevad veel omavahel tülli, kes meid endale koju majutada saab. Kui nad meid Tallinnast Haapsallu kutsuvad, siis kindlasti on meile ööbimiskoht juba leitud. 

Jõudsime siis Haapsallu, kohtusime sõbranna mentoriga. Too muidugi rõõmustas, et ühe noore tüdruku asemel oli nende ukse taha maandunud lausa kaks noort. Surus mulle kohe raamatukese pihku ja uuris, mida ma jumalast arvan. Lasi mul lugeda mõned peatükid ning ootas siis minu analüüsi loetule. Jutuks tuli ka see, et meil pole mitte kuskil ööbida. Hiljem tegi ta meid tuttavaks järgmise jehoovakaga - kommipoe müüjaga (samuti naine). Jälle rääkisime pikalt ja laialt usust ja jumalast ning kui uuriti, et kus me ööbime, siis laiutasime käsi. Plaan B oli meil muidugi olemas - sõbranna võttis kaasa väikese telgi. Aga kuhu see telk püsti lüüa, see oli veel lahtine. Pärast jutuajamist poemüüjaga viidi meid kolmanda Jehoova tunnistaja juurde. Eakas proua elas väga uhkes majas (ihuüksi). Lootsime, et ehk lubab tema meid enda katuse alla, aga kutset ei tulnud. 

Terve päeva käisime ühe Jehoova tunnistaja juurest teise juurde, kuulasime neid ja mõtlesime kaasa ning ühtäkki oligi käes öö. Õues hakkas paduvihma sadama ja müristama, väljas oli pime ning vanaproua jättis meiega hüvasti. Seisime keset tänavat ega teadnud, kuhu minna. Samal hetkel helistas sõbrannale tema mentor ning uuris, kus me oleme. Paari minuti pärast oli ta autoga kohal ning käskis meil sisse istuda. Olin kindel, et tal hakkas meist hale ning ta viib meid ikkagi enda juurde, aga ei! Meid viidi hoopiski mere äärde, mahajäetud haigla taha ning öeldi, et see olevat päris rahulik koht, kus telkida. Hüppasime autost välja, aga kuna sadas nii kõvasti, siis meil ei olnud võimalust telki korralikult kinnitada, nii et pugesime selle sisse nagu magamiskotti. Ma ei suutnud seda uskuda! Meile räägiti terve päev, kuidas ligimest tuleb hoida ja armastada, teha häid tegusid, aga meid visati öösel välja nagu kärnaseid koeri. Mul oli külm, hirm ja ma olin kohutavalt pettunud.

Kesköö paiku kuulsime samme, mis tulid meie telgi poole. Sõbranna avas telgiukse ja see oli nagu õudusfilmis: kõigepealt nägime hundikoera ja võõraid kummikuid. Vaatasime ülespoole: kiledressid, vihmamantel ja lõpuks võõra nägu. Olin kindel, et see on sarimõrvar ja meiega on nüüd lõpp, aga ei, see oli poemüüja, kes tuli koeraga jalutama ja otsustas meid üle tšekkida. Olin kindel, et nüüd hakkab tal meist küll hale, kui ta näeb, kuidas me löntis telgis väriseme. Ei, meile sooviti lihtsalt head ööd.

Ärkasime sõbrannaga kell 4 hommikul suurte hingamisraskuste tõttu: telk oli meile peale vajunud ja raske vesi hakkas nägusid lämmatama. Pealegi olime täiesti vettinud - vesi oli telgi sisse pääsenud ja meie riided läbimärjaks saanud. Olime väsinud, unised, märjad, aga muud ei jäänud üle kui üles ärgata. Pakkisime "telgi" kokku (sõbranna võttis telgi õlale ja nii see näru meil mööda asfalti järel lohises) ning suundusime läbimärgadena bussipeatusesse saia sööma ning koitu ootama. Päeval olime jälle Jehoovade juurde külla oodatud. Uued jutud, loengud, analüüsid. Sõbranna jäi pärast rasket ööd kohutavalt haigeks, tal oli palavik üle 39 ning külmavärinad. Ei pea vist lisama, et Jehoova tunnistajatega ta ei liitunud.

Pärast seda kogemust ei tõmmanud ma enam võrdusmärki usklikkuse ja headuse/lahkuse vahel.

Friday, July 24, 2015

Ekstreemsed ihnuskoid


Rääkisime paar päeva tagasi õega raha säästmisest ja kogumisest ning mul tuli kohe meelde sari, mis kunagi TLC pealt jooksis (Extreme cheapskates). Igas saates näidati inimesi, kes jagasid tarkuseteri, kuidas raha säästa. Ma olen absoluutselt säästmise ja taaskasutuse poolt ja mulle ei meeldi ressursside raiskamine, sest ma tean, kui paljud inimesed kannatavad puuduse käes. Mul ei põle kunagi lambid, kui mind toas ei ole. Isegi kui ma olen toas, ei pea lamp alati põlema. Ma ei lase hammaste pesemise ajal kraaniveel joosta, ei lase kunagi vanni ääreni täis, taaskasutan kilekotte ja taarat, pool minu mööblist on ostetud kasutatuna müügiportaalidest, ma ei raiska toitu, jne. Aga midagi nii ekstreemset nagu saates näidatakse, ei oleks ma vist nõus tegema. 

No näiteks näidati seal üht ameeriklannat (kes on miljonär), aga ta pissib purki, et wc-s vett mitte kulutada. Idee on iseenesest suurepärane, sest pissid 5-6 korda päevas, iga kord tõmbad paagitäie vett peale - milline raiskamine :) Tema korjab uriini purki ja valab selle väetiseks lillepeenrasse. Aga see ei ole veel midagi võrreldes teise naisega, kes elab New Yorgis. Tema küll kasutab wc-s vett, aga ei kasuta wc-paberit. Selle asemel on tal veega täidetud pritspudel, et end puhtaks kasida. Riideid ei ole ta ostnud juba viimased 8 aastat, kannab enda noorusaja hilpe. Kuna ta võttis kaalust alla, siis püsivad 12 aastat tagasi soetatud püksid jalas kirjaklambri abil. Aluspükse on tal kaks paari, kulunud sokid leidis prügikastist. Ta ei osta šampoone, dušigeele, pesupulbrit, tampoone, raseerijaid, seepe, sest korjab testreid ning kasutab ainult neid. Ta ei pese enda riideid pesumasinas - kui läheb duši alla, siis viskab riided lihtsalt vanni sisse ja küll need puhtamaks saavad. Loomulikult ei käi ta ilusalongides, juukseid lõikab ise ja kamm on tal ülikooli aegadest (aga mitte tema enda oma, sõbranna tahtis selle prügikasti visata, tema korjas üles). Toidule ta ka raha ei rasika, sest eksisteerib selline asi nagu dumpster-diving ehk siis toitu õngitsetakse prügikastist. Ja isegi see naine ei ole kõige ekstreemsem ihnuskoi...

Saates oli üks pere, kes istub igal õhtul autosse ja nad lähevad süüa "otsima". Sõidavad mööda teed ja otsivad roadkill-e (allaaetud loomi). Ema keedab laibakestest mõnusa roa ja loomakasukatest õmbleb nunnud kotid ja rahakotid. Siis veel pere, kes ei kasuta wc-paberit, sest see on ilge raiskamine. Selle asemel kasutavad nad lappe (vanad rätikud, linad, tekikotid). Aga ega neid lappe pärast kasutust ära ei visata, oh ei, need lähevad pesumasinasse ja neid kasutatakse üha uuesti ja uuesti... 

Kui neid lugusid vaadata, siis ei tundugi lampide kustutamine, vee kinni keeramine ja kilekottide taaskasutamine ületamatu raskusena või kuidas? 

Thursday, July 23, 2015

Loomad, hullud, loomahullud


Kanal2-s jookseb praegu sari "Loomahullud". Ma seda saadet eriti ei vaata, küll aga hakkasin mõtlema enda lemmikloomade peale. Mul ei ole mitte kunagi olnud kassi või koera. Muidugi me unistasime õega väikesest kutsikast või kassipojast, kelle eest hoolitseda ja keda suureks kasvatada, aga ema ja isa olid vastu.

Tatraküpsised


Kui nisujahust on kõrini (või ei taha/saa seda tarbida), siis on heaks vahelduseks muudest jahudest küpsised. Näiteks võiks proovida küpsetada tatraküpsiseid. Ise kasutan Aet Trisbergi retsepti: 

150 g tatrajahu
125 g võid
100 (roo)suhkrut100 g purustatud mandleid (võib kasutada rosinaid, seemneid, muid pähkleid) 
1 muna
1 tl küpsetuspulbrit
2 sl vett

Olen aeg-ajalt retsepti veidi muutnud või täiustanud, näiteks lisan juurde veidi kookosõli või pisut steviat, aga baasretsept jääb ikka samaks. Või ja suhkur tuleks vahule ajada, lisada muna, seejärel tatrajahu ja küpsetuspulber ning purustatud mandlid. Päris pudiks ei tasuks neid tampida, las krõmpsuvad pärast küpsise sees. Lõpuks lisada veidi vett. Taignast tuleb veeretada pisikesed pallikesed, vajutada need lamedaks ja teha peale huvitav muster (näiteks kahvliga risti-rästi). Küpsetada 180-kraadises ahjus umbes 20-25 minutit. Head isu! 

Tuesday, July 21, 2015

Sünnipäev!


Täna kukkus siis 30, aga hetkel ei morjenda mind see number üldse. Mulle on tegelikult alati sünnipäevad meeldinud. Arvan, et pean selle eest tänama enda ema, kes meie sünnipäevad alati eriliseks muutis. Hommikuti äratati sünnipäevalaps üles lauluga. Pärast laulmist puhus sünnipäevalaps tordil olevad küünlad ning soovis soovi. Lõpuks sai hakata kingitusi avama. Õhtul tulid külla külalised, siis sai veel süüa ja kingitusi. Nüüd, kus olen täiskasvanud ja elan üksi, ei laula mulle enam keegi hommikul sünnipäevalaulu, aga õhtul tuleb pere taas suure laua taha kokku ja siis sööme-joome-mängime. Kusjuures joomise all ei mõtle ma alkoholi. Väga tähtsal kohal on ka meelelahutus: mängime alati lauamänge, lahendame erinevaid mõistatusi ja võistleme viktoriinis. 

Üks meeldejäävamaid sünnipäevi minu elus oli siis, kui sain 9. Läksime õega nädalavahetuseks vanaema-vanaisa juurde Mustamäele. Mängisin sõbrannadega liivakastis ja ütlesin, et homme on minu sünnipäev. Nemad hakkasid muidugi pärima, et kas tähistan sõpradega ka. Kui nad kuulsid, et mind polegi enda sünnipäeval Mustamäel (elasin Lasnamäel), siis pakkusid nad välja, et võiks juba täna minu sünnipäeva tähistada. Mõeldud - tehtud. Nemad läksid kõiki hoovilapsi minu sünnipäevale kutsuma, mina jooksin koju koristama. Vanaema oli mul tööl, kodus oli ainult vanaisa. Tema oli selline muhe vanamees, olin kindel, et ta ei oleks väikese sünnipäevapeo vastu, aga igaks juhuks luba küsima ei hakanud. Ütlesin, et mulle tulevad mõned sõbrannad külla, et keetku ta kakaod. Õe panin tuba koristama, ise tegin võileibu. Kui uksekell aina helises ja helises ning lapsi muudkui juurde vooris, siis andsin vanaisale teada, et mul toimub väike sünnipäevapidu. Vanaisa jooksis kiiresti poodi, tõi tordi, kommi, präänikuid ning mitu pudelit limonaadi. Ega kingisaak suurem asi ei olnud: vanad raamatud, mänguasjad, pildiraamid ja kommid, aga seda sünnipäeva ei unusta ma vist kunagi. 

Monday, July 20, 2015

Puhkus võrratu Lõuna-Eesti looduse rüpes



Lapsepõlves käisin igal suvel Võrtsjärve ääres olevas maakodus puhkamas, aga nüüd, kus kõik on surnud, ei ole sealkandis juba üle 10 aasta käinud. Kuna ema ostis kõrvalkrundi ära, et me seal uuesti suvitada saaksime, siis otsustasin loovutada 3 päeva enda puhkusest ning üle pika aja taas maale puhkama sõita. Esialgu ei tundnud ma seda kohta äragi: majad, aidad, kuurid on kuidagi nii väikeseks jäänud, põlvepikkustest mändidest ja kuuskedest on aga kasvanud tihe mets. Esimene päev mööduski nostalgia lainel, ümbrust avastades. Kuuris oli ikka veel pääsukeste pesa, kus järjekordne pesakond pääsukesi, suu avali, ussikesi ootasid. Tuttav tiik, kus me mitte kunagi ujumas ei käinud, aga kuna seal ujusid kalad sees, siis viskasime neile ikka saiapuru. Kaev, mille sees elavad näkid, nii et lapsena ei tohtinud me kunagi kaevukaant avada :) Kõigepealt läksime muidugi Võrtsjärve äärde. Ujuda on seal raske, sest kõigepealt tuleb kilomeeter mööda vett kõndida, aga varbaid sai sellegipoolest vette kasta. Vesi oli madal ja seetõttu väga soe! Loodus oli ümberringi lihtsalt fantastiline, ma ei saanud igal sammul mitte pildistada.   


Maal oleks aeg justkui seisma jäänud. Ma ei mõtle seda halvaga, aga seal oleks ikka nagu nõukaaeg: kõik see mööbel, vaibad, rätikud, nõud, kellad, maitseainetetopsid, riidenagid... Oleksin nagu tagasi lapsepõlve sattunud. Ühest küljest on see muidugi tore, aga teisest küljest on tunne, et inimesed ei liigu edasi. Ega selles külakeses olegi eriti noori, enamus on vanurid. Kunagi tegutses külas pood, kus sai kõike head ja paremat, nüüd on see avatud kord nädalas ja sedagi tunniks või paariks. Kaubavalik ei ole muidugi kiita, aga saia-leiba, kommi-küpsist ja muidugi joodavat võib sealt saada küll. Lisaks käib külas kord nädalas autolavka. Sellega oli mul küll väga negatiivne kogemus. Kuna meil hakkasid toiduvarud otsa saama, siis plaanisimegi autolavkat külastada. Buss pidi tulema külakeskusesse kell 15.00. Jõudsime sinna kell 15.04, bussi näha ei olnud. Ootasime ja ootasime, aga bussi ei tulnud. Pinkidel istuvad mutikesed tundsid huvi, et mida me seal nii pikisilmi ootame. Tuli välja, et buss oli juba lahkunud. Tuli kell 15.00 ja 15.02 juba lahkus. Autopood my ass! Ega jäänud siis muud üle, kui külapoe müüjat tülitada. Helistasime talle ja palusime pood erandkorras avada. Jälle oleks nagu nõukaaega sattunud (mis mulle muidugi kohutavalt meeldis, sest meenutas lapsepõlve), pood ei olnud grammigi muutunud! Saime siis saia, mahla, kommi ja küpsist. 


Mul on enda pärast veidi häbi ka, sest ma käitusin nagu ärahellitatud linnapreili... Ema ja kasuisa olid juba nädal aega maal olnud, maaeluga ära harjunud, aga mul nii kergesti ei läinud. Kaevuvett ei olnud ma nõus jooma (no kuulge, lapsena nägin, kuidas mööda kaevu sisemist äärt roomasid teod ja kaevus ujusid konnad), nii et ma ei olnud nõus jooma teed, kohvi, sööma suppi ega makarone, mis on kaevuveega tehtud. Olin linnast kaasa võtnud 3 liitrit kraanivett ja tarbisin seda. Veel on mul mingi teema võõraste kahvlite ja lusikatega. Ei, mul ei ole mingit häiret või puuet, aga mulle ei meeldi koledad ja vanaaegsed kahvlid, mida ei ole juba aastakümneid sooja veega pestud ja mille harude vahel on eelmisest sajandist jäänud munapuder... Õnneks oli ema nõud linnast kaasa toonud, nii et see probleem sai ületatud :) Siiski oli mul tunne, et minu käest on midagi ära võetud. Midagi nii iseenesestmõistetavat ja mulle harjumuspärast. Tahaks keerata kraani ja saada sooja vett, aga isegi külma vett ei tule! Tuleb kaevust tuua. Tahaks öösel wc-sse, aga ei saa, tuleb õue välikäimlasse minna. Tahaks öö läbi magada, aga ei saa, sest sääsed on näljased. Tahaks telekast uut osa seebikast "Põhi ja lõuna" vaadata, et teada saada, kas tõesti Cemre abiellub selle nõmedikust Barõšiga, aga ei saa, sest telekat ei ole! Teisest küljest on aga rahu ja vaikus, suur lõke maja ees, toonekured maanduvad otse sinu kõrval ja värsked aiasaadused ootavad söömist. Ei, maal on väga mõnus, aga ma ei oleks veel valmis sinna kolima.

Thursday, July 16, 2015

Kui leivast on kõrini: odrakarask



Mõnikord saab leivast, sepikust ja muudest leivalistest kõrini, siis olen vahelduseks hoopiski karaskit küpsetanud. See on tõesti teistsuguse maitsega ja isegi kõige pirtsakamad sööjad paluvad juurde. Retsepte on erinevaid, mõned väga lihtsad, mõned keerulisemad (selles suhtes, et rohkem koostisaineid). Mina teen väga askeetlikku karaskit ja tuleb sellegipoolest ülimaitsev! 

Vaja läheb odrajahu (võiks lisada ka veidi nisujahu), soodat (kindlasti mitte pärmi, see teebi karaski eriliseks), hapupiima/keefiri, veidi õli. Kõik tuleks kokku segada ja kiiresti vormi valada. Kiiresti, sest pärast taigna segamist hakkab sooda reageerima ja kui liiga kaua oodata, siis karask ei kerki. Kes tahab "viilida", siis poes müüakse juba valmis karaskisegu - seal on odrajahu, nisujahu ning sooda juba sees, juurde tuleb lisada 300 ml hapupiima või keefiri (mina lasen laktoosivabal piimal hapuks minna ja kasutan seda) ning 2 supilusikat toiduõli. Peale raputan ohtralt linaseemneid. Super! 

Wednesday, July 15, 2015

Reklaamiohver :)


Üldiselt ei suuda reklaamid mind ostma meelitada, aga mõned aastat tagasi korraldas Coca-Cola põneva kampaania, kus pudeli peal olid erinevad nimed. Võtsin siis nõuks enda nimega pudel üles otsida. Kuna Anneli ei ole teab mis haruldane nimi, siis ei uskunud, et see eriti suur probleem oleks. Paraku ei leidnud ma enda nime ei R-kioskis, üheski Rimis, Selveris või Prismas. Tundus, et teised Annelid olid minust ette jõudnud :) 

Ühel õhtupoolikul jalutasime kolleegiga töölt koju ja otsustasime Kaubamajast läbi minna. Keset poodi seisis suur laadung Coca-Colasid. Vaatasin kõik pudelid üle ja leidsin Anneli - see oli kõige alumisel restil, keskel. Teavitasin kolleegi, et ma lihtsalt PEAN selle pudeli kätte saama. Ta arvas muidugi, et ma teen nalja, sest kes jaksaks kõiki neid reste üles tõsta, et kõige alumist pudelit kätte saada... Aga noh, kui ma midagi pähe võtan, siis ma pean selle saama - minuti pärast oli pudel mul korvis. Pärast seda nägin Anneli pudeleid igal pool ja kuigi ma Coca-Colat ei joo, siis ostsin veel mõned pudelid lisaks. Tundub, et kampaania oli edukas - poes on jälle müügil nimedega Cocad, aga seekord üritan end vaos hoida :)

Tuesday, July 14, 2015

Väike muuseumieri: Kuhu Tallinnas minna?

Lugesin kuskilt, et Eestis tekib praegusel ajal uusi muuseume nagu seeni pärast vihma. Täiesti nõus - olen enda arust kõik muuseumid läbi käinud, aga siis avatakse jälle miskit uut. On huvitavaid muuseume, on veidi igavamaid muuseume ja on selliseid, kuhu tahaks ikka ja jälle minna. Siinkohal tutvustan mõnda erilisemat kohta, kuhu soovitan sellel suvel Tallinnas "sattuda". Ei tea, kas asi on minus, aga mind tõmbavad igasugused maa-alused käigud, keskaegsed kloostrid, lagunenud varemed... Ühesõnaga rikka ajalooga paigad, mitte niivõrd uued ehitised, kuhu on uus ekspositsioon sisse toodud. 

Saturday, July 11, 2015

Püreesupp - lihtne ja maitsev


Kui käisin lõunaajal kohvikus söömas ja menüüs oli püreesupp, siis oli see minu kindel valik. Üheks lemmikuks kujunes lillkapsapüreesupp, vitsutasin seda süüa ja mõtlesin, et kui ma vaid oskaksin seda ise teha... Ühel õhtul oligi kõht tühi ja mul oli külmikus lillkapsast ning porgandit. Lasin vee keema (võib lisada puljongikuubiku), viskasin sisse lillkapsaõisikud ja tükikese porgandit, lasin pehmeks keeda, püreestasin saumikseriga ning lisasin koore. Tuli välja, et püreesupp on üks lihtsamaid asju üldse! Kui mul on kõht tühi, siis lisan veidi keedukartulit ka, kõht püsib kauem täis. Püreesuppi annab teha kõigest - kõrvitsast, brokkolist, lillkapsast, võib seeni lisada. Kohvi- või vahukoore asemel saab kasutada ka toorjuustu, kes laktoosi ei talu siis kookospiima või laktoosivaba Natural joguritit. 

P.S. Pildil ei ole frikadellid, need on rukkikrõbuskid. Poes on saadaval kamapallid, neljaviljakrõbuskid, hernekrõbuskid (öäkk!) ja rukkikrõbuskid (lemmikud!). Sisaldavad ohtralt kiudaineid, võib lisada jogurtile, keefirile, piimale, suppidele või isegi niisama nosida. 

Friday, July 10, 2015

Veidi hambaarstijuttu


Tõstke käsi, kellele meeldib hambaarst? Keegi tõstis käe? Ütlen ausalt, et mulle ei meeldi hambaarsti juures käia, aga teen seda sellegipoolest 2 korda aastas. Siis on kindel, et väike auguke saab kiiresti, valutult ja odavalt parandatud. Kui asi käest lasta, siis kujuneb hambaravi kulukaks, aeganõudvaks ja võimalik, et ka valulikuks. 

Nädal tagasi ostsin Solarise poest ingverikommid (need, mis seal kassas nätsude juures on). Mulle maitseb ingver väga ja otsustasin siis neid kommikesi proovida. Hind oli küllaltki krõbe, umbes 1.50€ ja pakis oli kõigest 8 kommi, aga oh well. Kommid olid tõesti maitsvad, aga see viimane, va sunnik, tõmbas mul plommi välja! Mure oli aga selles, et see plomm oli kolmveerand minu hambast, nii et mulle jäi suhu ainult üks hambasein. Kui selline asi juhtub, siis ununeb hirm kohe - ma tahtsin kiiresti hambaarsti juurde pääseda. Kuid nagu sellisetel erakorralistel puhkudel ikka - minu hambaarst oli puhkusel ja oleksin pidanud kolm nädalat ootama. Ma ei oleks saanud süüa ega naeratada. Õnneks soovitas õde enda arsti, kelle juurde sain aja paari päeva pärast, nii et nüüd on hammas korras. Aga seda ingverikommi ma enam ei osta :( 

Thursday, July 9, 2015

Mida annab teha kookosõliga?


Veel paar aastat tagasi ei olnud ma kookosõlist midagi kuulnud. Kookospiima olin ikka toidutegemiseks kasutanud, aga kookosõli mitte. Kolleeg kiitis toodet - küll saab seda näole ja kehale määrida, juuste turgutamiseks kasutada ja loomulikult olevat see ka toiduvalmistamisel asendamatu. Ostsin siis endale ka purgikese ja üsna pea oli see otsas, nii et tuli uus ja suurem purk osta. Looduspere poes maksab kõige puhtam külmpress kookosõli (virgin oil) 200 ml 6 euro ringis, 400 ml 12 euro ringis. (Vaatasin nende kodulehele ja tundub, et praegu saab kookosõli soodushinnaga). 

Mida annab kookosõliga teha? No näiteks: 

* Määrida juustesse. Aitab kaasa juuksekasvule - hoida peas mõned tunnid kuni üleöö ja seejärel šampooniga maha pesta. Pärast juuste pesemist võib määrida palsami asemel juukseotstesse. Kõõma korral määrida peanahale. 

* Saab kasutada nahal, näol. Niisutab ja toidab nahka, võib kasutada nii näo- kui kehakreemi asemel. Segatuna suhkruga saab seda edukalt kehakoorijana kasutada. Võib ka pärast raseerimist niisutajana kasutada või lisada veidi kookosõli vannivette (niisutab kogu keha). Kookosõli sisaldab SPF 8, kuid kui oled juba ära põlenud, kasuta seda põletuse leevendamiseks. Sobib meigi (k.a. ripsmetuši) eemaldamiseks, võib määrida ripsmetele ja kulmudele. Kui huuled on kuivad või pragunenud - kasuta samuti kookosõli.  Pidavat aitama ka putukahammustuste korral, leevendab sügelust.

* Sobib küünte turgutamiseks - määrida küüntele ja küünenahkadele, et kasvaksid pikemad ja tugevamad küüned. 

* Saab kasutada toidu valmistamiseks. Selle asemel, et määrida vorm kokku võiga, võib kasutada kookosõli. Lisada küpsetistesse, suppidesse, tee sisse. Kasulik luudele ja hammastele. 

* Tervis ja kaal. Räägitakse, et kui seda tarbida rohelise teega, siis võib isegi veidi kaalust alla võtta, sest ainevahetus kiireneb. Aitab ka seedimisele kaasa. 

Wednesday, July 8, 2015

Mida ma just lugesin?!


Kinkisin aaaaastaid tagasi õele (tol ajal oli ta teismeline) lisaks sünnipäevakingile veel ühe raamatu. Raamatu nimi on "Mustade stsenaariumite käsiraamat: kohtamine ja seks". Raamat on kirjutatud humoorikas võtmes ja suhteliselt absurdne. Nüüd elab õde enda kodus, mina enda kodus, aga kaste avades leidsin enda raamatute vahelt ka selle suurteose. Muuseas õpetatakse seal näiteks kuidas teha kindlaks, kas teie kaaslane on sarimõrvar; kas kaaslane on abielus; kuidas tüütult kohtingult põgeneda; kuidas pärast üheöösuhet kaaslase nime meenutada; mida teha, kui sa ise või sinu hingeõhk haiseb; mida teha, kui tahad kohtingul peeretada, aga ei saa, jne. No näiteks on seal soovitus meestele: kui olete kauni naisega restoranis, aga tunnete, et higihais on tappev, siis küsige köögist kaks kummelitee-pakikest. Eemalduge wc-sse, leotage teepakikesi kuumas vees ning asetage need kaenlaaukudesse. Istuge ja oodake. 


Veel nõuandeid meestele: kui on tunne, et tahaks peeretada, siis tuleb jälle joosta wc-sse. Kui peer ei taha tulla, siis plaan B: see tuleb välja meelitada! Põrandale tuleb asetada rätikud, nende peale põlvitada, ettepoole kummarduda, tagumik õhku tõsta ja tuld anda! 


Nüüd ma siis tean, mida meeste wc-s tehakse!!

Sunday, July 5, 2015

Sinine tee - midagi müstilist?


Käisin eelmisel suvel Raeapteegis ekskursioonil ja pärast majaga tutvumist kutsuti meid teed jooma. Istusime siis selles purke ja pudeleid täis ruumis ning meile pakuti üht erilist teed. Alguses oli see sinist värvi, seejärel muutus roheliseks ning lõpuks sai juua kollast värvi teed. Põhjus ei peitunud aga mitte ohtrates värvainetes vaid kassinaeris! Kassinaeris on lillade õitega lill, see muudabki tee niivõrd efektseks ja eriliseks. Tuleb välja, et see tee pole mitte ainult ilusat värvi, vaid mõjub soodsalt ka tervisele - seda tasuks juua, kui hääl on ära, kimbutab köha, kurgu- või mandlipõletik või suisa bronhiit. Teed tasub juua mitu klaasi päevas, sellega võib ka kurku kuristada. Loomulikult hakkasin seda teed igalt poolt otsima ja paari päeva pärast oli see mul käes - Põhjala Teetalu "Helesinine Laguun". 

Üllatage järgmine kord enda külalisi selle erilise teega!  

Thursday, July 2, 2015

Juuksed puhtaks ilma šampoonita - on see võimalik?

Mul olid lapsena väga õhukesed juuksed (tegelikult on siiani). Et neid veidi turgutada, siis pesi vanaema mul mõnikord juukseid leivaga. See oli omamoodi rituaal: vanaema eemaldas leivalt kooriku, pani leiva veega kaussi likku ning mina võisin vannis istudes kooriku ära süüa. Kui leivaleotis oli valmis, määris vanaema selle mulle pähe ja seda tuli veidi aega peas hoida. Seejärel loputas juuksed veega ja pea oli puhas! 

Sellest on nüüd möödas umbes 20 aastat, kui ma viimati leivaga pead pesin. Kuna mul oli kodus väga palju leiba üle, siis otsustasin seda jälle proovida. Küsimusi oli palju: kas on üldse võimalik silikoone, parabeene ja SLS-i täis juukseid leivaga puhtaks saada? Kas saan ikka leiva korralikult juustest välja? Kas tänapäeva poeleivast on üldse mingit kasu? Ega leivapuru torusid ummista?

Kasutasin Ruksi pala, panin leivaviilud sooja vette likku ja lasin veidi seista. Seejärel mudisin leiva sõrmede vahel pudiks, nii et tekkis paksem mass. Tegin juuksed leivaleotisega niiskeks ning määrisin möksi pähe. Lasin mõned minutid (umbes 5 minutit) mõjuda ning loputasin veega maha. Pärast juuste kuivatamist oli pea tõepoolest puhas, juuksed läikisid ja olid siidised. Eks see paras mässamine muidugi ole, nii et kes ei viitsi, siis võib juuste turgutamiseks hoopiski ürdileotist (rosmariin, piparmünt, kõrvenõges, salvei, jne) proovida või lihtsalt juuksed kookosõliga sisse määrida. Kookosõli tuleks juustes hoida paar tundi kuni üleöö ning seejärel šampooniga maha pesta. Tasub proovida!