Sunday, July 26, 2015

Kuidas ma Jehoova tunnistajates pettusin


Praegu on seoses Jehoova tunnistajate kokkutulekuga terve Tallinn neid täis. Inimesed tunduvad toredad ja sõbralikud, aga minul on okas hinges. Umbes 14 aastat tagasi (olin siis 16-aastane), üritasid Jehoova tunnistajad minu sõbranna enda ridadesse värvata. Kuna teismelisel sõbrannal oli elus väga raske periood, siis oli ta endale leidnud mentori, naise, kes temaga iga päev telefoni teel suhtles, teda kuulas ja nõustas ning ikka Jehoova ridadesse kutsus. Jehoovadega liitumisest ta huvitatud ei olnud, küll aga tahtis näha enda menorit, nii et ta nõustus Haapsallu loenguid kuulama sõitma. Üksi ta minna ei tahtnud, võttis minu kaasa. Mina muidugi muretsesin ööbimiskoha pärast, aga sõbranna rahustas mind maha, et kammoon, need on ju usklikud: lahked ja abivalmid, vaat et lähevad veel omavahel tülli, kes meid endale koju majutada saab. Kui nad meid Tallinnast Haapsallu kutsuvad, siis kindlasti on meile ööbimiskoht juba leitud. 

Jõudsime siis Haapsallu, kohtusime sõbranna mentoriga. Too muidugi rõõmustas, et ühe noore tüdruku asemel oli nende ukse taha maandunud lausa kaks noort. Surus mulle kohe raamatukese pihku ja uuris, mida ma jumalast arvan. Lasi mul lugeda mõned peatükid ning ootas siis minu analüüsi loetule. Jutuks tuli ka see, et meil pole mitte kuskil ööbida. Hiljem tegi ta meid tuttavaks järgmise jehoovakaga - kommipoe müüjaga (samuti naine). Jälle rääkisime pikalt ja laialt usust ja jumalast ning kui uuriti, et kus me ööbime, siis laiutasime käsi. Plaan B oli meil muidugi olemas - sõbranna võttis kaasa väikese telgi. Aga kuhu see telk püsti lüüa, see oli veel lahtine. Pärast jutuajamist poemüüjaga viidi meid kolmanda Jehoova tunnistaja juurde. Eakas proua elas väga uhkes majas (ihuüksi). Lootsime, et ehk lubab tema meid enda katuse alla, aga kutset ei tulnud. 

Terve päeva käisime ühe Jehoova tunnistaja juurest teise juurde, kuulasime neid ja mõtlesime kaasa ning ühtäkki oligi käes öö. Õues hakkas paduvihma sadama ja müristama, väljas oli pime ning vanaproua jättis meiega hüvasti. Seisime keset tänavat ega teadnud, kuhu minna. Samal hetkel helistas sõbrannale tema mentor ning uuris, kus me oleme. Paari minuti pärast oli ta autoga kohal ning käskis meil sisse istuda. Olin kindel, et tal hakkas meist hale ning ta viib meid ikkagi enda juurde, aga ei! Meid viidi hoopiski mere äärde, mahajäetud haigla taha ning öeldi, et see olevat päris rahulik koht, kus telkida. Hüppasime autost välja, aga kuna sadas nii kõvasti, siis meil ei olnud võimalust telki korralikult kinnitada, nii et pugesime selle sisse nagu magamiskotti. Ma ei suutnud seda uskuda! Meile räägiti terve päev, kuidas ligimest tuleb hoida ja armastada, teha häid tegusid, aga meid visati öösel välja nagu kärnaseid koeri. Mul oli külm, hirm ja ma olin kohutavalt pettunud.

Kesköö paiku kuulsime samme, mis tulid meie telgi poole. Sõbranna avas telgiukse ja see oli nagu õudusfilmis: kõigepealt nägime hundikoera ja võõraid kummikuid. Vaatasime ülespoole: kiledressid, vihmamantel ja lõpuks võõra nägu. Olin kindel, et see on sarimõrvar ja meiega on nüüd lõpp, aga ei, see oli poemüüja, kes tuli koeraga jalutama ja otsustas meid üle tšekkida. Olin kindel, et nüüd hakkab tal meist küll hale, kui ta näeb, kuidas me löntis telgis väriseme. Ei, meile sooviti lihtsalt head ööd.

Ärkasime sõbrannaga kell 4 hommikul suurte hingamisraskuste tõttu: telk oli meile peale vajunud ja raske vesi hakkas nägusid lämmatama. Pealegi olime täiesti vettinud - vesi oli telgi sisse pääsenud ja meie riided läbimärjaks saanud. Olime väsinud, unised, märjad, aga muud ei jäänud üle kui üles ärgata. Pakkisime "telgi" kokku (sõbranna võttis telgi õlale ja nii see näru meil mööda asfalti järel lohises) ning suundusime läbimärgadena bussipeatusesse saia sööma ning koitu ootama. Päeval olime jälle Jehoovade juurde külla oodatud. Uued jutud, loengud, analüüsid. Sõbranna jäi pärast rasket ööd kohutavalt haigeks, tal oli palavik üle 39 ning külmavärinad. Ei pea vist lisama, et Jehoova tunnistajatega ta ei liitunud.

Pärast seda kogemust ei tõmmanud ma enam võrdusmärki usklikkuse ja headuse/lahkuse vahel.

No comments:

Post a Comment