Wednesday, July 29, 2015

Kuidas ma rabas käisin


Käisin täna esimest korda elus rabas! Sõbranna tuli autoga järgi, et kõigepealt metsa seenele ja seejärel rappa jalutama minna. Olime enda arust ettenägelikud ja võtsime kaasa potsikud, et mustikaid ja seeni korjata. Ei osanud kumbki meist ette näha, et ees ootab tõeline mustikauputus ja et marjad on ploomisuurused. See on muidugi "kerge" liialdus, aga mustikad olid tõesti keskmisest suuremad ja neid oli igal pool nii palju, et korjamine läks päris kiiresti. Tegelikult ei tahtnudki ma eriti mustikaid korjata, sest olin neist maal isu täis söönud, nii korjasin väikese topsikutäie, et need siis kodus sügavkülma visata. Mina, vana seenehull, läksin metsa seenele. 


Seeni olen fännanud maast madalast. Kui me emapoolse vanaemaga seenel käisime, siis tahtsin alati sama söögikorra ajal saada praetud seeni, seejärel seenesuppi ning seenekastet keedukartuliga veel takkaotsa. Ja ikka tundsin, et võiks veel seeni süüa. Isegi seenemürgitus ei suutnud mind seentest eemale peletada. Kord läksin hoopiski isapoolse vanaemaga seenele ja ta suutis mulle sisse sööta mürgiseeni, nii et mind viidi haiglasse. Aga mis sest, järgmisel päeval õgisin seeni rõõmsalt edasi. Seekord siis neid "õigeid". Täna ei olnud kahjuks seenesaak kiita, metsas oli hästi kuiv. Leidsin kastmejagu kukeseeni ja puravikke, aga asi seegi.  


Tegelikult ei ole ma juba ammu metsas käinud. Ja ma tean, miks. Puukide pärast. Mingil hetkel olin puukidega täiesti sõjajalal. Mul õnnestus neid igalt poolt saada. Mida rohkem ma neid kartsin, seda rohkem neid sain. Sõitsime õega Riisiperre puhkama, sain puukentsefaliidi. Pidin kaks-kolm nädalat haiglas olema, võeti luuüdi selgroost ja tekkisid kerged tüsistused. Siis sõitsin Viljandisse puhkama, korjasin puukborellioosi üles. See kulges õnneks kergemini. Läksin Piritale piknikule, suutsin ka omale puugi külge pookida... Ühesõnaga hakkasin metsa vältima. Aga sellel aastal midagi muutus. Otsustasin, et ei karda neid enam. Käisin mitu korda maal, müttasin terved päevad muru peal ja käisin metsas. Paar päeva tagasi juhtusin lugema artiklit puukide kohta. Seal oli huvitav mõte - positiivselt mõtleva ja hirmuvaba inimese külge puuk ei kinnitu, sest selle inimese veri talle ei istu. Teda tõmbab ligi hirmude ja viha energia.  


Kui me rappa jõudsime, siis suutsin ainult ahhetada ja ohhetada. Milline loodus! Milline õhk! Pidin koguaeg kummardama, et värvikirevaid samblaid imetleda, meie eest laudpõranda alla pakku jooksnud sisalikupoisse piiluda või lummavaid järvekesi pildistada. Igal pool olid sinikad (mida ma ei viitsinud enam kaasa korjata, nii et noppisin neid veidi suhu) ja toorevõitu jõhvikad. Vau, vau, vau! Aitäh, Grete, et mind kaasa võtsid ja veel šašlõkiga kostitasid! 
  


Kallid inimesed, kui olete omadega rabas, minge rappa - puhastage kopse ja meeli :)  

No comments:

Post a Comment