Thursday, July 23, 2015

Loomad, hullud, loomahullud


Kanal2-s jookseb praegu sari "Loomahullud". Ma seda saadet eriti ei vaata, küll aga hakkasin mõtlema enda lemmikloomade peale. Mul ei ole mitte kunagi olnud kassi või koera. Muidugi me unistasime õega väikesest kutsikast või kassipojast, kelle eest hoolitseda ja keda suureks kasvatada, aga ema ja isa olid vastu.



Kui ma sain 10-aastaseks, kinkis vanaema mulle kaks kanaarilindu. Ma olin täiesti õnnejoovastuses! Isane kanaarilind oli kollane, emane roosa. Vaatasin iga päev puuri ja lootsin, et varsti on seal terve pesakond kanaarilinnukesi, aga...  Emane oli veidi suurem kui isane (tõenäoliselt vanem ka) ning kiusas koguaeg väiksemat. Isane oli väsinud ja omadega täiesti läbi. Ühel päeval koristasin linnupuuri ning isane kasutas juhust ning lendas välja. Tiirles lae all, lendas toast-tuppa, kuni minu isa ta harjaga kinni püüdis. Paari päeva pärast oli isane surnud. Paari kuu pärast suri ka emane ära. 

Pärast seda hakkasin jälle lemmikloomast puudust tundma. Ühel õhtul tuli isa trennist koju ja tal oli miskit rätiku sisse mässitud. Ta lasi meil õega arvata, kelle ta oli kinni püüdnud. See oli siil! Taaskord olime õega rõõmust hullud, tõime siilile piima (nüüd ma tean, et siilile ei tohi mitte mingil juhul piima anda, aga tol ajal tehti seda ju koguaeg) ja tegime talle laua alla aseme. Hommikul ärkasime üles, laua all oli tohutusuur väljaheiteloik, siilil oli kõht tublisti lahti läinud. Ema oli kuri, käskis isal kogu segadus ära koristada. Siili ennast polnud aga kusagil! Otsisime teda tund aega, kuni avastasime vaese loomakese narivoodi alt, kitsas voodipraos. Ema käskis siili tagasi metsa viia... 

Kui me sõitsime paariks päevaks Riisiperre puhkama, leidsin metsa äärest hiiglaslikud viinamäeteod ning loomulikult tõin need koju kaasa. Kaks valge ja kaks pruuni kojaga. Panin nad kingakarpi elama, toitsin lehekestega, jootsin veega. Elasid mul kapis, neid polnud näha ega kuulda, talvel magasid talveund - ideaalsed loomakesed. Samuti olin Riisiperest kaasa toonud hiigelsuure konna. Ma ei tea, mis mul arus oli (vabanduseks olgu öeldud, et olin mingi 13-14), aga leidsin ülisuure konna ja tahtsin seda teistele ka näidata. Panin konna karpi, aga ega ta ei tahtnud seal püsida. Rongisõidu Tallinnasse elasime üle, bussisõit lasnamäele möödus ka enam-vähem, aga kui me hakkasime vanaemaga bussi pealt maha tulema, siis märkasin, et karp oli tühi ja konn kadunud! Järsku kuulsin, kuidas üks naine hakkas täiest kõrist karjuma. Muidugi oli ta märganud bussi põrandal konna hüppamas. Kuna konn ei tahtnud mul üheski ämbris või kausis püsida, siis lasin ta juba samal õhtul vabaks.  

Lõpuks sain ema nõusse ja ta lubas mul koju võtta "päris" looma - kääbushamstri. See on selline hallikaspruun hamster, selja peal musta värvi jutt. Neid loomakesi armastasin ma palavalt! Nunnud, pehmed, väikesed. Kartsin, et ühel on igav ja võtsin teise juurde. Kahest hamstrist sai muidugi 6, sest neil sündisid pojad. Pärast oli neid 12, siis 18, lõpuks 24. Tõeline hamstrikasvatus! Kõik potid, kausid, ämbrid said täidetud hamstripojakestega, kuni ma neile kodud leidsin. Õnneks oli nõudlus suur, nii et kõik leidsid endale armastavad kodud. Hamstrid olid meil kodus umbes 8 aastat ja kui siis viimane suri, otsustasin, et ei võta uusi. Kuid... 

Tulin ühel õhtul töölt koju ja nägin, et kaks poissi naeravad ja vaatavad autoteele. Tee peal jooksis kass ja ajas kedagi taga. Läksin lähemale ja nägin, et kass ajab taga mingit hiirekest. Aga see ei olnud tavaline rott või hiir, tal oli hästi ilus, tutikestega saba. Meenutas tšintšiljat. Poisid plaksutasid rõõmust käsi, kui kass sai hiire kätte. Mina hakkasin aga kassi taga ajama, et ta hiire lahti laseks. Lasigi, kuid deegu oli juba surnud. Läksin koju, nutsin, kahetsesin, et ei suutnud tema elu päästa. Paari tunni pärast läksin uuesti õue ja teel poodi nägin rohu sees deegut jooksmas. Ma ei suutnud seda uskuda: mul oli võimalus tema elu päästa. Hakkasin teda taga ajama ning rõdude all saingi ta lõpuks Rõdu all vedeles kõver puur. Ma ei tea, kas see kukkus rõdult alla või jättis keegi meelega närilised õue surema, aga puur oli igatahes juba tühi. Viisin deegu koju ja ta elas mul umbes 5-6 aastat, hoolimata sellest, et ta oli häiritud psüühikaga. Iga kord, kui ma tema puuri puhastasin, tekkis tal paanika- ja krambihoog. Alguses ta tõmbles, seejärel tõmbusid tema lihased niivõrd pingule/krampi, et ta heitis selja peale, avas suu ja püsis sellises asendis (liikumatuna) umbes 10 minutit. Seejärel läks hoog üle, tema lihased lõtvusid ning ta kepsles puuris ringi.

Nüüd tahaks jälle lemmiklooma, aga ei teagi, keda valida. Tahaks jänkut, aga neil pidavat olema päris kuri ja kapriisne iseloom. Või siis siili, aga kas neile pai ikka saab teha? Kassi et taha, sest kardan mööbli rikkumist ja koera on kahju korteris pidada. Elame-näeme. 

No comments:

Post a Comment