Monday, July 20, 2015

Puhkus võrratu Lõuna-Eesti looduse rüpes



Lapsepõlves käisin igal suvel Võrtsjärve ääres olevas maakodus puhkamas, aga nüüd, kus kõik on surnud, ei ole sealkandis juba üle 10 aasta käinud. Kuna ema ostis kõrvalkrundi ära, et me seal uuesti suvitada saaksime, siis otsustasin loovutada 3 päeva enda puhkusest ning üle pika aja taas maale puhkama sõita. Esialgu ei tundnud ma seda kohta äragi: majad, aidad, kuurid on kuidagi nii väikeseks jäänud, põlvepikkustest mändidest ja kuuskedest on aga kasvanud tihe mets. Esimene päev mööduski nostalgia lainel, ümbrust avastades. Kuuris oli ikka veel pääsukeste pesa, kus järjekordne pesakond pääsukesi, suu avali, ussikesi ootasid. Tuttav tiik, kus me mitte kunagi ujumas ei käinud, aga kuna seal ujusid kalad sees, siis viskasime neile ikka saiapuru. Kaev, mille sees elavad näkid, nii et lapsena ei tohtinud me kunagi kaevukaant avada :) Kõigepealt läksime muidugi Võrtsjärve äärde. Ujuda on seal raske, sest kõigepealt tuleb kilomeeter mööda vett kõndida, aga varbaid sai sellegipoolest vette kasta. Vesi oli madal ja seetõttu väga soe! Loodus oli ümberringi lihtsalt fantastiline, ma ei saanud igal sammul mitte pildistada.   


Maal oleks aeg justkui seisma jäänud. Ma ei mõtle seda halvaga, aga seal oleks ikka nagu nõukaaeg: kõik see mööbel, vaibad, rätikud, nõud, kellad, maitseainetetopsid, riidenagid... Oleksin nagu tagasi lapsepõlve sattunud. Ühest küljest on see muidugi tore, aga teisest küljest on tunne, et inimesed ei liigu edasi. Ega selles külakeses olegi eriti noori, enamus on vanurid. Kunagi tegutses külas pood, kus sai kõike head ja paremat, nüüd on see avatud kord nädalas ja sedagi tunniks või paariks. Kaubavalik ei ole muidugi kiita, aga saia-leiba, kommi-küpsist ja muidugi joodavat võib sealt saada küll. Lisaks käib külas kord nädalas autolavka. Sellega oli mul küll väga negatiivne kogemus. Kuna meil hakkasid toiduvarud otsa saama, siis plaanisimegi autolavkat külastada. Buss pidi tulema külakeskusesse kell 15.00. Jõudsime sinna kell 15.04, bussi näha ei olnud. Ootasime ja ootasime, aga bussi ei tulnud. Pinkidel istuvad mutikesed tundsid huvi, et mida me seal nii pikisilmi ootame. Tuli välja, et buss oli juba lahkunud. Tuli kell 15.00 ja 15.02 juba lahkus. Autopood my ass! Ega jäänud siis muud üle, kui külapoe müüjat tülitada. Helistasime talle ja palusime pood erandkorras avada. Jälle oleks nagu nõukaaega sattunud (mis mulle muidugi kohutavalt meeldis, sest meenutas lapsepõlve), pood ei olnud grammigi muutunud! Saime siis saia, mahla, kommi ja küpsist. 


Mul on enda pärast veidi häbi ka, sest ma käitusin nagu ärahellitatud linnapreili... Ema ja kasuisa olid juba nädal aega maal olnud, maaeluga ära harjunud, aga mul nii kergesti ei läinud. Kaevuvett ei olnud ma nõus jooma (no kuulge, lapsena nägin, kuidas mööda kaevu sisemist äärt roomasid teod ja kaevus ujusid konnad), nii et ma ei olnud nõus jooma teed, kohvi, sööma suppi ega makarone, mis on kaevuveega tehtud. Olin linnast kaasa võtnud 3 liitrit kraanivett ja tarbisin seda. Veel on mul mingi teema võõraste kahvlite ja lusikatega. Ei, mul ei ole mingit häiret või puuet, aga mulle ei meeldi koledad ja vanaaegsed kahvlid, mida ei ole juba aastakümneid sooja veega pestud ja mille harude vahel on eelmisest sajandist jäänud munapuder... Õnneks oli ema nõud linnast kaasa toonud, nii et see probleem sai ületatud :) Siiski oli mul tunne, et minu käest on midagi ära võetud. Midagi nii iseenesestmõistetavat ja mulle harjumuspärast. Tahaks keerata kraani ja saada sooja vett, aga isegi külma vett ei tule! Tuleb kaevust tuua. Tahaks öösel wc-sse, aga ei saa, tuleb õue välikäimlasse minna. Tahaks öö läbi magada, aga ei saa, sest sääsed on näljased. Tahaks telekast uut osa seebikast "Põhi ja lõuna" vaadata, et teada saada, kas tõesti Cemre abiellub selle nõmedikust Barõšiga, aga ei saa, sest telekat ei ole! Teisest küljest on aga rahu ja vaikus, suur lõke maja ees, toonekured maanduvad otse sinu kõrval ja värsked aiasaadused ootavad söömist. Ei, maal on väga mõnus, aga ma ei oleks veel valmis sinna kolima.

1 comment:

  1. Kui armas sisalik! Pole väga-väga ammu näinud! Saba jättis ka viimati mulle.

    ReplyDelete