Friday, August 14, 2015

Mida teha, kui kõik tahavad sinu käest raha laenata?


Mul on paar sõbrannat, kes saavad üle keskmise palka, aga elavad sellegipoolest peost suhu, sageli iga kuu võlgu võttes. Ma ei heida neile midagi ette, igaüks on oma õnne sepp, aga tegelikult on asi ju valikutes. Kas süüa väljas või teha ise süüa, kas ja kui palju suitsetada, juua, šopata, taksoga sõita, mida toidukorvi pista... Paraku  nende valikud mind kaudselt ikkagi puudutavad - esiteks on tegu minu sõpradega, tahaks, et neil hästi läheks ja teiseks - minust on saanud laenuandja! Ikka ja jälle palutakse väikest laenu, sest lapsi on ju vaja toita ja minul on kindlasti veidi raha üle, sest elan ju üksi ja olen üleüldse väga kokkuhoidlik ega larista. Nad ei saa vist aru, et üksi elamine tähendab seda, et mul on ainult minu palk. Sellest peab piisama kõikide maksude tasumiseks, korteri remondiks, sisustuse ostmiseks, söögiks, jne. Muidugi ma ei saa endale laristamist lubada. Selles on neil muidugi õigus, et mul on alati natuke raha säästukontol. Mitte palju, aga üritan iga kuu veidi kõrvale panna, et saaks hambaarsti juures käia, sünnipäeva-/jõulukingitusi teha, reisida. 

Viimasel korral sain ma küll ühe sõbranna (nimetame teda siis Pipiks) peale päris pahaseks. Pipi ütles mulle, et tal on hädasti vaja 10 eurot, laps nutab näljast, aga palgapäev alles paari päeva pärast. Loomulikult viisin talle selle raha isiklikult kohale, tagasimaksmist ei soovinud. Läksime koos poodi ja mida ta ostis? Esimese asjana suitsupakk endale! Ja lapsele siis piim, kohukesed, makaronid, sai, vorst. Kui ma tema toidukorvi vaatasin, siis väga otstarbekas see valik ei tundunud. Selle raha eest oleks saanud osta selliseid toidukaupu, et 2-3 päeva muretult mööda saata, aga tema mõtles kõigest ühe söögikorra peale. Oh well. 

On ju olemas ütlus, et kui tahad sõbrast lahti saada, siis laena talle raha. Paraku Pipiga ongi nii. Ta laenab ja laenab ja laenab ja kui siis ei suuda tagasi maksta, kaob. Vahel pooleks aastaks, vahel aastaks. Siis saame jälle kokku ja kõik võlad on justkui kustutatud, algab uus laenuperiood. Kusjuures summad ei ole tõesti suured ja küllap me mõtleme samamoodi - sõpra tuleb ikka hädas aidata. Kui ma talle raha laenan, siis ma olen selleks juba valmis, et seda raha enam ei näe. Aga kas see on õige ja õiglane? Tema suhtes ja minu suhtes ja karma mõttes? Ma ei tea. Samas ei tahaks raha pärast sõbrast ka ilma jääda, oleme juba iidamast-aadamast tuttavad, koos läinud läbi tule ja vee, tema on mind aidanud enda positiivsuse ja huumorisoonega. 

Teine sõbranna (nimetagem teda siis Hipiks), vajas 20 eurot, et nädalake üle elada. Laenasin. Järgmisel päeval saime kokku ja tuli välja, et raha oli õhtuga laiaks löödud - lohutustoit, väike käik linna peal ja taksosõit koju. Aga noh, mis see minu asi on. Mina oleks küll veidi teistmoodi majandanud, kui näpud põhjas, aga eks igaüks ise teab. 

Mõlemat sõbrannat ühendab üks asi - nende suhtumine rahasse. Kui ma vaatan, kuidas nad raha hoiavad - mündid on mööda kotti laiali või erinevates taskutes pilla-palla, paberraha on margisuuruseks volditud või pallikeseks veeretatud... Jääb mulje, et nad ei tahagi raha. See jookseb lihtsalt nende eest ära.  

Mõni aeg tagasi oli Delfis artikkel selle kohta, kuidas raha ligi meelitada. Esiteks tuleks muretseda korralik rahakott (punane pidavat raha meelitama), raha peab olema sirgelt (nurgad ja kortsud silutud), kupüürid kahanevas järjekorras, et suurem saaks veel suuremaid ligi meelitada ja tšekke ei tohiks rahakotis üldse hoida. Kellel kristallidesse usku, siis rahakarbis võiks ka üks tsitriin olla :)

No comments:

Post a Comment