Wednesday, September 30, 2015

Sügisele vastu: kaneeliga kehakoorija


Vaja läheb: 

3 osa suhkrut 
2 osa oliiviõli 
veidi kohvipuru
1 tl kaneelipulbrit (või piparkoogimaitseainet) 
paar tilka eeterlikku õli (kaneel või piparkook) 

Tuled töölt koju. Sõrmed on külmunud, nina kui jääpurikas. Õues on pime ja külm. Vihma sajab, tuul ulub akna taga. Tõmbad endale fliisi ümber ning istud kägaras teleka ette. Rüüpad kuuma kakaod vahukommidega ning hammustad peale küpsist või piparkooki. Ikka on külm. Mis aitaks? Soe vann! 

Viska vannivette (kaneeli)vannipomm ning hõõru nahka suhkru-kaneeli kehakoorijaga. Vähe sellest, et see eemaldab kõik surnud naharakud, aga see soojendab sind nii seest kui väljast. Suhkrukoorija tegemine on äärmiselt lihtne: lihtsalt sega omavahel suhkur ja oliiviõli, seejärel lisa kaneelipulbrit (mina panin veel piparkoogimaitseainet ka), lõhnaks tilguta 5-6 tilka kaneeli eeterlikku õli (või siis piparkoogilõhnalist eeterlikku õli) ning lisa veidi kohvipuru. Sega kõik kenasti kokku, pane purki ning kasuta terviseks! 

Tuesday, September 29, 2015

Sügisele vastu: DIY huulepalsam



Kunagi ei pidanud ma üldse oluliseks, mida söön või endale peale määrin. Viimasel ajal olen aga hakanud sellele tähelepanu pöörama. Esiteks loobusin nendest brändidest, mis teevad loomkatseid. Paraku ongi nii, et kõigi nende reklaamide taga, mida telekas näeme (Fairy, Ariel, Ajax, Pampers, Blend-a-med, Oral-B, Garnier, Maybelline, Old Spice, Max Factor, Veet, Dove, L´Oreal, Palmolive, jne), peidavad end suurfirmad, mis teevad loomkatseid.

Teiseks loobusin toodetest, mis sisaldavad igasugust saasta. Algas see toiduainetest - ei mingit kunstlikku vahukoort, juustulaadset toodet, taimeõlibaasil jäätist ja nüüd üritan sama rida ajada kosmeetikatoodetega. Keedetakse kokku igasugust saasta, lisatakse juurde meeldiv lõhn ja atraktiivne pakend ning tarbija on rahul. Nüüd leian küll, et pigem olen nõus veidi rohkem maksma, aga saan vastu kvaliteetse toote. Võib aga veel odavamalt hakkama saada - teha ise! 

Eks mul on veel pikk tee minna, aga kõik algas tegelikult huulepalsamist. Talvel on huuled alati kuivad ja katki, aga poe huulepalsamid tekitavad sõltuvust. Vaatasin ühel õhtul Ringvaadet ja seal rääkis naisterahvas, et huulepalsamit võib täiesti ise teha - tuleb sulatada ja kokku segada mesilasvaha, sheavõi, kakaovõi ja õli (mandli- või avokaadoõli) ning looduslik huulepalsam ongi valmis! Soovi korral võib lisada ka veidi toiduvärvi. Proovisin järgi ja tõepoolest - ei anna poe omadega võrreldagi! Hinna poolest tuleb aga isegi odavam kui poetoode.

Monday, September 28, 2015

Sügisele vastu: vannipommid ja käsitööseebid


Otsustasin, et hakkan nüüdsest ise naturaalsetest õlidest ja rasvadest huulepalsamit ja huulemääret tegema, meisterdan vannipomme ning hakkan keetma huvitavaid käsitööseepe. Niisiis tellisin ja ostsin kokku erinevaid rasvu (kookosrasv, kakaovõi, sheavõi, mesilasvaha), õlisid (magusa mandli õli, aprikoosituuma õli, rafineerimata avokaadoõli, riitsinusõli), värve (toiduvärvid, seebivärvid), aroomiõlisid (maasikas, mango, mustikas, sidrun, lavendel) ja muidugi potsikuid ning vorme, millesse see kõik valada.

Kui ma esimest korda vannipomme tegin, siis olin üsna kindel, et asi võib metsa minna. Olin kuulnud igasuguseid hirmsaid jutte, kui raske neid teha on ja kui suur on ebaõnnestumise protsent. Minu meelest kukkusid need mul päris hästi välja, esimestelt "katsejänestelt" saabus ka väga positiivne tagasiside.  Eriti hea idee andis üks kolleeg, kes ütles, et tema teeb vannipommidega jalavanni! Proovisin järgi - pärast olid jalad ülipehmed ja -mõnusad! 


Seepi olen ka varem teinud, aga seekord otsustasin, et ei hakka seebikiviga mässama. Leidsin valmis seebimassi (öko), mis tuli lihtsalt üles sulatada, sinna sobivaid eeterlikke õlisid, värve, lisandeid ning aroomiõlisid lisada ning seep oli pärast tahenemist kasutamiseks valmis. Kui seepi päris algusest keeta, siis tuleb oodata paar kuud, kuni seepi lõpuks kasutada saab! Aga kes soovib selle teekonna ette võtta, siis praegu on õige aeg alustamiseks - jõuluks on seep valmis :) 







Friday, September 25, 2015

Nostalgialaks - "Kukekommid"


Kõik algas sellest, et minu noorima venna koolis toimus laat. Lapsed müüsid enda tehtud küpsetisi, komme, kaarte, heegeldatud meistriteoseid, jne. Minu vend (igavene maiasmokk!) ostsis vahvleid, küpsised ja kukekomme. Kommid olid väga askeetliku väimusega: hambaork + ebamäärane ringikene. Ütlesin vennale, et oskan ka selliseid komme teha. Ta tegi silmad üllatusest suureks, kuid kümne minuti pärast olid mul pulgakommid valmis. 

Kui piinab kohutav magusaisu, siis kergemat asja kui "Kukekomm" on raske välja mõelda. Suhkur tuleb madalal kuumusel sulatada, vormidesse valada ning pulk sisse torgata. Kui vorme ei ole, siis ajab asja ära küpsetuspaber või foolium ning pulga asemel võib kasutada hambaorki või võileivatikke. 

Loomulikult võib retsepti ka keerulisemaks ajada - lisada juurde vanillisuhkrut, toiduvärve, kaunistusi (väikesed värvilised pallikesed). Aga milleks lihtne asi liiga keemiliseks ajada, eksole? 


Wednesday, September 23, 2015

Dokumentaalfilm "Petis" - ühe poisi kadumise lugu


Aastal 1994 läks enda kodulinnas Texases kaduma 13-aastane Nicholas. Kuna poiss oli veidi probleemne, tülitses ema ja vennaga, siis arvati alguses, et ta jooksis kodunt ära. Ta oli seda varemgi teinud, aga tuli alati järgmisel päeval tagasi. Seekord aga mitte. Samas ei olnud põhjust arvata, et ta jooksis minema, sest ta oli päeval koju helistanud ning palunud endale järgi tulla. Kuna ema magas, siis ei tahtnud Nicholase vanem (pool)vend Jason ema üles ajada ning käskis vennal ise koju tulla. Kohale ta ei jõudnud. 

3 aastat ja 4 kuud hiljem sai pere kõne Hispaaniast, et nende poeg on üles leitud. Õde lendas Texasest kohale, kallistas enda kadunud venda ning tõi ta tagasi koju. Neli kuud elati õndsas teadmises, et kadunud poeg on tagasi tulnud, kuid see ei olnud tegelikult Nicholas. See oli hoopiski 23-aastane Interpoli poolt tagaotsitav kurjategija, pealegi hispaania-alžeeria juurtega. 

Loe edasi: 

Tuesday, September 22, 2015

Pareidolia - kui näed kõikjal nägusid


Tõenäoliselt on väga vähesed sellest terminist kuulnud, küll aga seda ise kogenud. Kas oled kunagi märganud võileival nägu? Või leidnud laest kaks täpikest, mis meenutavad silmi ning seejärel leiadki juba nina, suu ning paned suvalisest plekist lael kokku näo? Mina olen. 

Alguses räägiti, et pareidolia "vaevab" eelkõige neurootilisi inimesi, nüüd aga räägitakse, et see on inimese puhul täiesti normaalne - näha esemetes nägusid. Me suhtleme inimestega päevast päeva, vesteldes uurime nende reaktsioone ja miimikat, et selle kaudu aru saada  - on ta rõõmus? Vihane? Kurb? Minuga nõus? Me skaneerime enda silmadega pidevalt inimesi, et veenduda enda ohutuses (kui vastu tuleb kahtlane kogu, peas vihane nägu ja käes nuga, siis sa ju hoiaksid temast eemale?). Seega on meie aju programmeeritud märkama ja tuvastama nägusid ning ei tundugi veider, et kui näed kahte ringikest, nende all olevat täpikest ja seejärel kriipsu, siis tekib ajus seos näoga. Üks fakt veel - juhul, kui sa enne sellele tähelepanu ei pööranud, siis nüüd hakkad kindlasti igal pool nägusid nägema :)

 

Thursday, September 17, 2015

Ajarännak "Tallinna legendid"

Tallinna vanalinna keldrites avati hiljuti omapärane ajarännak "Tallinna legendid". Käisin seda täna lõpuks kaemas ning üritan veidi muljetada. Kõigepealt tuleb see koht üles leida. See asub küll kohe Raekoja platsi küljel, Kullassepa tänaval, aga esimese hooga kõndisin sellest kohast lihtsalt mööda. Väike vihje - otsi üles Sangla kullapood, siis oledki kohal. Roni keldrisse!  


Idee autor on Sankt Peterburist pärit ärimees, kes on sellesse projekti väidetavalt investeerinud ligi miljon eurot. Nii et kui jõuate piletikassasse, siis ilmselgelt ei saa see pilet väga odav olla. Turist maksab 20 eurot, vaesele eestlasele halastati - 14 eurot. Kui piletiraha makstud, tehakse grupist soovi korral foto (foto saab lahkudes 7 euro eest ära osta) - üks häbitu peab pea ning käed häbiposti avadest läbi panema, teisele antakse kätte kirves ning ülejäänud võivad fotol lihtsalt ilusad olla. Ja siis see algab!  


Filmimine ja pildistamine on (kahjuks) keelatud, nii et üritan meenutada, mis seal üldse toimus. Kõigepealt juhatati meid esimesse ruumi, suleti meie tagant uks, kustutati lambid ning rääkima hakkas "Saatan". Saatana hääl tuli kõlaritest ja esimese hooga meenus kohe Milka šokolaadi reklaam, sest Saatanale andis hääle Egon Nuter (kes on enda hääle kinkinud ka mitmele reklaamile). Kiidan siinkohal Egon Nuterit, kes suutis enda teksti (see tuli muidugi lindilt) niivõrd ilmekalt esitada, et lust oli kuulata. See andis tõesti ajarännakule palju juurde! 

Esimeses keldris räägiti siis Oleviste kirikust ning suunati meid seejärel "trammi". Tramm ei ole kindlasti sellele õige sõna, aga juhatati meid masinasse, mis vappus ja rappus ning kuna ekraanil näidati vastavat pilti, nagu me liiguksime aina kõrgemale ja kõrgemale, siis oligi tunne, et masin lendab varsti katusest läbi. Lõpuks jäi masin seisma (olime n.ö. jõudnud Oleviste kiriku tippu) ning meid juhatati järgmisesse keldrisse. 


Seal istus "neitsi", kes kurtis enda kurba saatust, kuidas ta ühte Tallinna torni müüriti. Kõlas kõrvulukustav karje ning liikusimegi edasi. Ees ootas järgmine karussell! Samal ajal kui Saatan katkust rääkis ning Niguliste "Surmatantsu" mainis, keerutas karussell meid kord paremale, kord vasakule. Ruum oli kottpime, ainult "Surmatantsu" luukered virvendasid ning aeg-ajalt süttisid küünlad. Kuni me keerlesime ja pöörlesime, luukered välkusid ning Carmina Burana O Fortuna ja Saatan aina valjemini kõlasid, löödi meie kõrvade juures veel gongi, nii et külmavärinad mööda selgroogu jooksid. Super! 

Inkvisitsiooniteemalises ruumis olid kõik põrandad kaetud raamatulehtedega, raamatud vedelesid põrandatel ja nurkades ning keldrit valvasid 3 mehaanilist koera, kes aeg-ajalt haukusid ning "ellu ärkasid". Hirmus vanaeit pesi meie ees põrandat ja jootis koeri, kuni Saatan inkvisitsioonist jutustas. 

Kui näki juurde jõuate, võib isegi veidi märjaks saada, aga aitab nüüd sellest tasuta reklaamist küll :) 

Mis meeldis: 
*  Tore vaheldus lõbustuspargile
*  Põnevad ideed ja huvitav lähenemine
*  Kõik lood põhinevad Tallinna legendidel 

Mis ei meeldinud: 
* Pildistaine (isegi ilma välguta) on kategooriliselt keelatud  
* Näitlejad ei valda eesti keelt. Ma ei saanud aru, kas nad olid venelased, lätlased või muulased, sest nende aktsent oli väga imelik. Igatahes näitlejate jutust suurt aru ei saanud. Õnneks olid neil väga lühikesed repliigid, nii et elab üle. 

Wednesday, September 16, 2015

Tallinna raekoda - "Kunst valitseb"



Praegu on Tallinna raekojas üleval fantastiline näitus "Kunst valitseb". Piletihind on üsnagi krõbe - 14 eurot (sooduspilet 6.-), aga arvestades, et tegu on originaalmaalidega 15-17.sajandist, siis kes raatsib - väärib kukru kergitamist küll. Üle 90-ne maali eksponeerimiseks on raekotta ehitatud vaheseinad, nii et raekoja sisemust on hetkel raske ära tunda. Näitus on avatud kahel korrusel. Harjumatu on muidugi see, et ringi siblivad turvamehed, aga eks see ole nii hindamatute teoste puhul ka arusaadav. Häid fotosid oli üsna raske teha, sest välku kasutada ei tohtinud, aga saalis oli üsna pime. 



  






Tuesday, September 15, 2015

Kuidas Kelly Hildebrandt abiellus Kelly Hildebrandtiga

Vaatasin ükspäev saadet "Facebooki vääratused", mis rääkis sellest, kuidas Facebook on inimeste elusid muutnud. On inimesi, kelle elu on läinud paremuse poole, aga ka neid, kelle elu on nüüd rikutud. Näiteks Paul Chambers (Suurbritanniast) tahtis nädala pärast pruudi juurde lennata, aga lennujaam tühistas lennu lennu järel (ilmastikuolude tõttu). Mees postitas enda FB lehele "süütu" teate, et kui lennujaam lendude tühistamist ei lõpeta, siis ta laseb selle õhku. Postitus sattus lennujaamatöötajate kõrvu ning lõpptulemus: mees mõisteti süüdi terrorismis! Selle ühe postituse põhjal. 


Nathalie Blanchard (USA-st) põdes aga sügavat depressiooni ning tervisekindlustus maksis talle iga kuu raha, kuni ta töölt eemal viibis. Arst käskis naisel reisile sõita, uute inimestega tutvuda ning elust rõõmu tunda, et depressioon seljatada. Naine sõitiski emaga reisile, postitas endast FB-sse ühe foto (kus ta on mere ääres) ning selle alusel otsustas kindlustusfirma tema rahastamise lõpetada ning nõudis eelnevalt makstud raha tagasi, sest ta olevat pettur. 

Lugu, kuidas 16-aastane Thessa (Saksamaalt) kutsus Facebooki kaudu sõpru enda sünnipäevale, leidis kõlapinda ka Eesti meedias. Thessa postitas FB-sse, et ootab õhtul sõpru sünnipäevale. Sõbrad sheerisid uudist, nende sõbrad sheerisid ka, jne, jne. Lõpuks oli tänav lällavatest sünnipäevalistest ummistunud, kutsuti politsei ning tõmmati ette tõkked. Thessa põgenes vanaema juurde ning kükitas terve õhtu seal. 

Sellest ei hakka rääkimagi, kuidas USA kongresmen Anthony Weiner (hääldus: viiner) postitas kogemata enda "viinerist" Twitterisse foto või varas postitas varastatud arvutiga ohvri Facebooki kontole endast mälestuseks foto. 

Aga nüüd siis minu blogipealkirjast ehk lõpetuseks millestki positiivsest ka. Neiu nimega Kelly Hildebrandt toksis suurest igavusest enda nime Facebooki ja leidis sealt veel ühe Kelly Hildebrandti, kes elas samuti USA-s. Ta kirjutas sellele kutile (jah, mehe nimi oli Kelly), mees lendas tema juurde, noored armusid ning abiellusid! Paraku on ka sellel lool mõru maik küljes, sest pärast kolm aastat kestnud abielu noored lahutasid. Tundub, et suhtes peab olema rohkem ühist kui ainult nimi! 

Kõige ilusam enesetapp


1.mail 1947.a. hüppas 23-aastane Evelyn McHale alla Empire State Buildingu 86-korruselt. Tema keha maandus limusiinikatusele, purustades aknad ning lömastades auto. Limusiinijuht pääses eluga tänu sellele, et oli parasjagu apteegis. Möödujad olid šokis, kuid üks algaja fotograaf (Robert Wiles) tegi sellest foto, mis pakub kõneainet siiani. Fotot vaadates tundub, et noor naine pikutab või poseerib autokatusel, paraku on tegu siiski elutu kehaga. Seda on nimetatud kõige ilusamaks enesetapuks ajaloos, kuigi sõnad "ilus" ja "enesetapp" samas lauses mõjuvad õõvastavalt.

Keegi ei tea, miks naine alla hüppas. Ta oli kihlatud (pidi järgmisel kuul abielluma) ning eelmisel päeval olid nad tähistanud kihlatu 24.ndat sünnipäeva. Pärast sünnipäevapidu sõitis naine rongiga tagasi enda kodulinna, ostis pileti Empire State Buildingu vaateplatvormile ning hüppas alla. Ta jättis katusele enda mantli, käekoti (mille seest leiti raha, meigikomplekt ning fotod) ning hüvastijätukirja. Kirjas seisis, et temast ei saaks iialgi head abikaasat ning et ta on samasugune, nagu tema ema.  Ta ei tahtnud, et keegi ühtki osa tema kehast näeks ning nõudis tuhastamist. Samuti ei tahtnud ta mäletusteenistust ega koosviibimist enda auks.

Kui kihlatu juhtunust kuulis, oli ta šokis, sest tema arvates oli naisel kõik korras. Arvatakse, et tegelikult põdes Evelyn depressiooni, ehk isegi mõnda vaimuhaigust (tema ema jättis vaimuhaiguse tõttu maha enda 7 last). Pere täitis Evelyni soovi ning tuhastas ta. Seega ei ole naisel hauda või hauakivi. Tänapäeval pidavat vaateplatvormil kummitama. Kummitus näitab end üksikutele naistele, vahetab nendega paar sõna ning hüppab seejärel alla. Evelyni kihlatu ei abiellunud kunagi.

* * *
Mõned aastad tagasi hüppas meie majas ka üks tüdruk rõdult alla. Ta oli 16-aastane, armus klassikaaslasesse, kes tema poole ei vaadanud ning tüdruk põdes seetõttu depressiooni ja tarvitas antidepressante. Nad elasid emaga kahekesi, seejuures küllaltki vaeselt, emal oli mitu töökohta. Ühel hommikul läks ema tööle, tütar läks rahulikult duši alla, pani selga t-särgi, neelas rahusteid, asetas tabureti rõdule ning hüppas 9.ndalt korruselt alla. Samal hommikul läksin venda äratama ja tahtsin ribikardinad eest tõmmata (nagu ma igal hommikul olin seda teinud). Miskipärast mõtlesin ümber, lasin vennal kauem magada. Kui ma oleksin ribikad eest tõmmanud, oleksin tõenäoliselt saanud pikaks ajaks trauma, sest see tüdruk lamas sel hetkel veel seal. 

Emotsionaalse toe telefon:  6558088 E-P 19.00 - 07.00

Psühholoogilise kriisiabi telefon  6314300 E-R 9.00-20.00