Friday, May 6, 2016

Lahkumisavaldus


Olen turismivallas nüüdseks töötanud 5 aastat. Töö turismigruppidega on olnud pingeline, rahvast on olnud igasugust. On olnud tarkpäid, kes üritavad grupi ees sind rumalamana näidata ja kõike sinu poolt öeldut kahtluse alla seada. On olnud tüütuid "aga mis see on?" külastajaid. On olnud neid, kes ei valda üldse mitte ühtegi keelt peale oma emakeele ning kellele tuleb siis selgeks teha, kuhu istuda ja astuda. On olnud tikk-kontsadel beibesid, kes ei suuda treppidest üles-alla minna või ebatasasel maal kõndida. On olnud karjuvaid lapsi, kukkuvaid vanainimesi, päid ja jalgu ära löövaid hajameelseid külastajaid, haigutavaid kuulajaid, "fotograafe", keda jutt ei huvita, aga üles tuleb kõik pildistada, jne. Kõik on ekskursioonilt lahkunud siiralt tänades, sest ma olen endast välja pigistanud kõik, et jätta neile meie asutusest ja linnast kustumatu mälestus. 

Ühel hetkel tundsin, et olen täiesti tühjaks pigistatud. Hea meelega teeks enda tööd, aga igapäevaselt tuleb lahendada mingeid jooksvaid probleeme. Kes jääb hiljaks, kes tuleb paar tundi varem, kes tuleb alles järgmisel päeval. Eestlased, venelased, inglased, muulased - ühest keelest tuleb ruttu ümber lülituda teisele, rääkida sama teksti vastavalt nende kultuuriruumi arvestades, sekka nalju, mida nemad mõista võiksid. Viie aastaga oli asi muidugi ammu selge ja kõik läks ludinal, aga tundsin, et mina ei saa enam midagi vastu. Jah, positiivse tagasiside küll, aga vajasin rohkemat. Viie aastaga peaks karjääriredelil astuma uue sammu, aga paraku asutusesisesed arenemisvõimalused puudusid. 

Mingil hetkel ei taastunud enam minu jõuvarud. Tundsin, et ma ei õpi enam midagi uut. Kõik on teada ja ma muudkui kordan ennast päevast päeva, seejuures midagi uut õppimata. Mul oli kohutavalt raske teeselda üliinnukat supergiidi, sest see neelas mult viimsegi energiatilga. Mul tekkisid unehäired - võisin minna kell 23.00, 00.00 või 00.30 magama, aga kell 2.00 vähkresin ikka veel voodis ja vahtisin kella. Miks ma ometi ei maga? Aga sellepärast, et ma ei taha homme ärgata ja tööle minna. Õudne! Üle 4 aasta olin ma tööle minnes niivõrd õnnelik! Õnnelik, et teen tööd töö, mitte raha pärast. Ühtäkki oli see muutunud ja ma käisingi tööl ainult palgapäeva nimel.  

Nii ei jäänudki muud üle, kui lahkumisavaldus kirjutada. See oli muidugi šokk tööandjale, kes nägi, kui suure armastusega ma oma tööd tegin. Eks mul endalgi on raske, peas keerlevad hirmsad mõtted - kust raha saada, kuidas haigekassata elada ja kuhu edasi tööle minna? Samas suvi ja soe ilm annab mulle jõudu - ehk leian suvest uut hingamist...

No comments:

Post a Comment