Friday, January 12, 2018

Raamatud lihtsalt mädanevad raamatukogu ees


Käisin mõned päevad tagasi ühes Tallinna Keskraamatukogu haruraamatukogus. Märkasin, et keegi hea inimene oli toonud neile kaks kotitäit raamatuid ukse taha. Kuna taevast sadas midagi vihma ja lörtsi vahepealset, siis nihutasin rasked presentkotid räästa alla ja kiirustasin sisse.  

Raamatukogus teavitasin kohe raamatukogutöötajat, et keegi on neile raamatuid annetanud. 
"Jah, me teame, need vedelevad seal juba mitu päeva!" teatas töötaja tusaselt. 
- "Aga miks te neid siis arvele ei võta?" uurisin mina. "Või müüki ei pane?" 
"Ei-ei, juhataja keelas meil neid puutuda. Kõike tuleb teha etteantud korra järgi ja meie ei saa neid arvele võtta, ainult peamaja saab." 
- "Kas te ei saa siis neid kaste vähemalt sisse tuua, et raamatud märjaks ei saaks? Las inimesed võtavad siis tasuta." 
"Ei saa. Ei tohi. Kõik käib läbi Keskraamatukogu." 
"Aga kas neid saa siis praegu kuskile ruumi hoiule panna ja need hiljem peamajja saata?"  
Töötaja lõi lihtsalt käega ja raputas pead. 

Ma ei saa aru. Kaks kastitäit raamatuid vedelevad ja vettivad läbi. Arvele võtta ei tohi. Müüki panna ei tohi. Sisse tuua ja lugejatele tasuta jagada ei tohi. Ainult prügikasti tohib raamatud visata. Vot nii on meil lood. Hästi elame. 

Thursday, January 11, 2018

MaMaMa ehk Mang, Maaleht, Mallukas



Ma ei ole absoluutselt mingi kergeusklik ullike, kes kõike usuks. Vastupidi - eeldan inimesest alati halba ja vaatan, kas mul ajaga muutub arvamus temast või jääb see samaks. Esiteks tuleneb see kindlasti minu tähtkujust (jep, olen vähk) ja teiseks on see vist mingi kaitsemehhanism, et end haigetsaamise eest kaitsta. Igatahes - ma olen alati valmis selleks, et inimene võib osutuda valetajaks, petjaks, tagarääkijaks, salalikuks reeturiks või kelleks iganes. Mul on ümber paks müür, mida ei saa lõhkuda, sellest saab kas üle ronida või selle alla aegamisi tunnel uuristada või see kasvõi tellisekaupa laiali vedada, kuni ma lõpuks leebun ja inimest usaldama hakkan. Jah, olen küllaltki raske juhtum (kuigi ise ei kurda). 

Mis puudutab aga Mallukat, siis tema juttu ma tõesti usun. Ma ei tunne teda isiklikult, me pole kohtunud, järgnev on minu subjektiivne arvamus. Jah, ta ei oska rahaga ümber käia. Jah, ta on paras pohhuist. Jah, ta suhtub enda asjadesse "veidi" hooletult. Aga mina puutun temaga kokku hoopis teisel tasandil - blogi kaudu. Ja blogijana on ta ju hea. Ja kui mul on tema postitusi tore lugeda, siis iseenesest peaks mul ju kama olema, et tal on mõnikord kodu nii sassis, et ta peab riidehunnikute alt läbi ujuma või et Mari on järjekordse arvuti vanni uputanud või et õhtul lähevad nad Kardoga restorani sööma, kuigi ta ise pani samal ajal oma neeru võla katteks müüki. Kas see, kui blogija on mulle selle info avaldanud, lubab mul seda tema vastu kasutada, talle hinnanguid anda või teda "õigesti elama õpetada?" Öelge teie. 

Kogu see Maaleht vs Mallukas ei ole minu arvates küll mingi reklaamitrikk. Inimene küsis kolmapäeval, et kas keegi saaks talle Mangi horoskoopi jagada. Sai teada, et leht ilmub järgmisel päeval. Ostis ära. Lugejad soovisid ka tulevikku teada. Said. Jah, küllap ta aimas/lootis, et sellega tuleb rohkem lugejaid ja klikke, aga et ta meelega autorikaitseõigusi oleks rikkunud või Maalehte nüüd täiega petta üritas - no vaevalt. Lihtsalt ta tegutses oma loomusele omaselt - blogis hetkeemotsiooni ajel ja ups- see läks maksma 6424 eurot.

Tema videost, kus ta nutab. Paljud väitsid, et ta teeskleb ja kerjab selle abil lugejatelt raha välja. Kammoon, meil ei ole Eestis ei filminduses ega teatris absoluutselt selliseid näitlejaid (kahjuks), kes niimoodi nutta oskaks! Kui tema nutt on teeseldud, siis on tema koht küll kinoekraanil või teatrilaval! Otse ta igatahes raha ei küsinud, nii et kes soovis, see panustas, kes mitte, siis mitte. Kes ei annetanud, need sõimasid muidugi kergeusklikke "lolle", kes annetasid ja kogu seda "showd" läbi ei näinud. Mina muuseas ei annetanud. 

Ühesõnaga. Olen viimastel päevadel seda materdamist jälginud ja mõtlesin, et vähemalt enda blogis võin ju oma mõtted kirja panna. Jah, see oli temast rumal ja mõtlematu, aga inimene on süü omaks võtnud. Lubas trahvi ära maksta. Üritaks nüüd kuidagi edasi minna, tahaks uusi blogipostitusi lugeda, kus ei ole enam Maalehest ega Mangist juttu...

P.S. Ja kui see kõik oli üks reklaamitrikk, no siis pean küll enda müürile ühe korruse veel peale ehitama. 

Saturday, January 6, 2018

Sekeldused vana mannaga



Eesmärgiks ei ole kaupluse maine kahjustamine, nii et otseselt ei hakka poe nime ega asukohta välja tooma. Saan aru, et kaubanduses on asi hapu, tööjõudu ei jagu, aga... 

Läksin 4.jaanuaril 2018 mannat ostma. Haarasin riiulilt esimese paki ja igaks juhuks uurisin säilivustähtaega. See oli 11.august 2017. Vaatasin igaks juhuks aastaarvu uuesti, jah, 2017. Võtsin järgmise paki - 08.oktoober 2017. Ka vana. Ega kolmaski pakk kõige värskem  polnud, tähtaeg 15.detsember 2017. Mõtlesin, et teen siis heateo ja viin need vanad pakid teenindaja kätte, muidu pärast on kauplusel pahandus majas. Parasjagu tuli tööruumidest välja "veidi tähtsam nina", ulatasin talle mannapakid ning andsin viisakalt teada, et need on läinud üle tähtaja. 

"Aga me ei müü neid!" teatas ta. 
- "Ee.. Mis mõttes ei müü, ma võtsin need praegu teie mannariiulilt..." 
"Ei, me ei müü neid!" 

Okei. Maksin siis enda kaupade eest ära ja läksin koju mannaputru sööma (sain paki tähtajaga märts 2018). Järgmisel päeval lähen uuesti poodi ja märkan, et neil on allahindluste korvis üle tähtaja läinud kaup ja seal on tuttavad mannapakid sees. Nii et müüvad ikka küll! Paraku oli hinnaga veidi vassitud. Täishinnaga manna on müügil 65 sendiga. Nemad olid vanadele pakkidele lisanud sildi 85 senti ja sellest saab siis 50 protsenti alla. No ei meeldi mulle selline hindadega vassimine!